Põhjaka Mõis -

 

2007. aasta kevadel saabume mahajäetud Põhjaka mõisa juurde. Meil on tekkinud plaan mõisasse toidukoht rajada. Selline, kus söögivalmistamiseks vajaminev tooraine oleks kohalik-kodumaine ja kus keetmine-küpsetamine toimuks elusal tulel. Kohalik-kodumaine tooraine tähendab aga automaatselt sõltuvust sesoonsusest, aastaaegadest. Nii ei saa meil talvel krõbistada rohelist salatit ega maiustada värskete puuviljadega, küll aga pakume külmal aastaajal rasvasemaid juurikaid-lihasid ja maasikakompotti maasikatest, mis suvel purki sai pandud.

Mõisasse toidukoha loomine võttis aega kolm aastat, tegime enamiku ehitustöid ise, teinekord tulid appi sõbrad-sugulased, korraldasime mõned talgud.

 

2010. aasta 2. juunil avasime Põhjaka külalistele. Nagu kohe alguses mõeldud sai, ongi meie köögis suur puupliit ja veelgi pirakam lahtise koldega küpsetusahi, mis mõlemad on ennast igati õigustanud. Elekter ja gaas annavad pannile vahvat kuumust nagu puitki põlemisel. Küll soojendab puu küdemine ka midagi muud, kui ainult panni. Puu põlemine soojendab südantki, rõõmustab meelt, loob köögis hubase õhkkonna. Ehk on seda aimata ka roast, mis külalisele ette tõstetakse. 
 

Söögikoha saime valmis, aga sisseelamine toidukoha igapäevaellu on keeruline. Külalisi käib palju, tööd on nii palju, et ei jõua ära teha. Mingil veidral moel aga jõudsime veel keldrisse hoidistada marju, tomateid, seeni, kurke ja mahlu. Praegu ei mäletagi enam täpselt-kuidas? Suve jooksul juhtus paar korda, et kell 5 õhtupoolikul ei olnud meil enam näljastele suudele midagi pakkuda.

Esimestest päevadest alates on peale meie kolme veel meeskonnas koreograaf Silver kelnerina, filosoof Ann abikokana ja Mariann nõudepesijana. Kusjuures, avamispäeva menüü on järgmine:

- porgandisupp linaseemnekrõbuskitega

- praetud räimed kartulikotletiga

- hautatud metssiga kartulipüree ja naadiga

- Napoleoni kook

- kohupiimakook rabarberiga

Niisiis, nagu näete, oli Napoleoni kook menüüs juba esimesel päeval, eelmisel õhtul ilusasti valmistehtuna. Esimesel päeval, nagu ilmutus... Ja seejärel tuli ta tagasi alles juulis. Selleks, et jääda. Värske ja krõbedana.

Teeme tööd. Rabame. Ikka kõvasti!

Sügisel jääb rahulikumaks. Jääb rahulikumaks külastajate poole pealt, aga oleme ka ise jõudnud pisut maha rahuneda. Hakkame aimu saama, mida kujutab endast söögikoha pidamine Põhjakal, keset Tallinn-Tartu maanteed, keset eimiskit.

Jõulukuu on nagu ikka, kiireloomulisem kui muidu. Võtame aasta kokku, järeldame, et polnud esimesel poolaastal häda midagi.


2011

Jaanuaris oleme veel avatud, aga veebruaris paneme uksed lukku ja peame korraga puhkust. Kusjuures selgub, et veebruaris on äraarvamata mõnus puhata. Kõige külmemal ja uimasemal ajal on hea kodus ahju kõrval külitada. Ja tukkuda. Suvel jaksu küll, mis siis puhkamisest!

Igal juhul saab puhkus läbi palju kiiremini kui keegi seda arvanud oleks, ka tuleb nii välja, et suvekuud jõuavad pärast märtsi eriti kiiresti pärale. Suvel on meil tööjõudu ja abilisi rohkem kui esimesel aastal, suurendame pisut ka istekohtade arvu sees ja väljas. Püsivaks meeskonnaliikmeks tuli juurde vana kambajõmm kokk Madis. Ja Kati tuli nõudepessu. Õue peal seisvate müüride vahel on sellel aastal korralikum ürdiaed, samuti oleme rajanud põllu, kus esialgu kasvab küll ainult ürte ja suvikõrvitsaid, aga see-eest palju! Istutame põllule hulga rabarberit, et saaks neidki omast käest võtta.

Suvi, nagu suvi ikka, soe ja töö- ja rahvarohke. Hoolimata sellest, et meil on köögis abikäsi ja kokapraktikante, valmistame talve tarbeks hoidiseid enamasti öötundidel. Aga üks aasta söögikoha-pidamise kogemust on hoopis parem kui mitte üldse kogemust, nii et sellega on hästi. Ja kärbseid on sel suvel vähem kui eelmisel. Nagu on vähem ka maasikaid, kui eelmise aastaga võrrelda, ja vaarikaid pole praktiliselt üldse. Seevastu on metsik kurgi-aasta. Ja kaalikad ei tule puised ja üleüldse paistab, et juurikate kasvamiseks on aasta soodus. Raivo ja Meeli, kes meile juurikaid kasvatavad, kiidavad ka aastat. Sügis on takkapihta nii soe, et veel detsembris saab aiamaalt peterselli ja aed-harakputke noppimas käia.

Järeldame aastat kokku võttes, et taas polnud aastal häda midagi. Saame hakkama!

 

2012

Veebruaris oli taaskord kollektiivne puhkus. Ülimalt kosutav, tuleb tõdeda. Puhkuselt naasnutena on kõik tegutsemistuhinat täis. Märtsis liitus meiega Eduard Sihvka, möödundaastane kokapraktikant. Ja teha tahame palju. Põlluke ootab laiendamist. Kasvuhoone valmisehitamist. Joel tahab realiseerida oma kinnisidee ehitada, kui ilmad tahedamaks lähevad, müüride vahele korraliku suitsuahju. Sellise kahe koldega, kus oleks võimalik külm- kui soesuitsutada kala ja liha. Mais-juunis oleme plaaninud mõisa juurde kanakuudi ja -aediku ehitada, võtame kanad...Sigasid tänavu ilmselt ei jõua, aga tõenäoliselt võtame põrsad järgmisel kevadel! Nii et...maaelu hakkab külge ja tekitab sõltuvust!

 

2013-2017

Vahepeal on tehtud palju ja nähtud palju. Oleme ehitanud suvisel ajal õuesistumiseks katusealuse, pidanud erinevaid loomi. Praegu jooksevad mõisa ümber lambad ja kanad on endiselt oma kuudis. Ning kaks toonekurge on igal kevadel alati kohal.

Avamisest alates toimetavad mõisas endiselt Märt ja Ott. Ja muidugi Silver ja Ann. Vahepeal on meie juurest läbi käinud mitmeid erinevaid ja huvitavaid inimesi, kellest igaüks on rikastanud mõisa tööelu. Õnneks on osad jäänud ja näiteks Mimmu köögist ütles, et temal ei ole Põhjakal kunagi viimast tööpäeva.
Majapidamist aitab korras hoida Rein ja aia eest hoolitseb tema ilus abikaasa Ira.

Kasvanud oleme ka. Avasime Põhjaka Kulinaaria ja Põhjaka Viinaköögi. Villime juba mitu aastat Põhjaka Astelpajunapsu ja 2017 aasta sügisel said värskelt valmis Põhjaka Pihlakanaps ning Kuusevõrseviin.

Süüa teeme endiselt hooajalisest kohalikust toorainest ja ikka südamega. Ja ootame häid külalisi seda maitsma!