Põhjaka Mõis - Põhjaka - Mõte, söögikoht Kesk-Eestis

Võib olla küll nii, et kolm kokka ei avastanud seda jumalast hüljatud kohta, mis Põhjaka mõisa nime kandis(ja kannab siiani!) ühekorraga, vaid järgemööda. Kuigi, kes seda enam nii täpselt mäletabki, sest tollest rõskest märtsihommikust, kui nad esimest korda astusid Põhjaka õuele kolmekesi koos, on möödunud üle kolme aasta. Ilmselt oli see siiski hobifotograafist kokk Märt, kes kolas tookordsel lumeta talvel mööda Järvamaa võsastikke, näpus fotokaamera, et tabada mõnd kitse, kakku või kärvatanud seenenässi, ja leidis ühest pajutihnikust välja roomates loodetud kitsekarja asemel hoopiski Põhjaka. Võibolla küll. Aga tollel kaugel ja rõskel märtsihommikul, kui Märt, Joel ja Ott kolmekesi koos Põhjaka hoovi astusid,  kus üleüldsegi oli inimesel raske astuda,  sest möödunudaastasesse heina ja vibalikku lepavõssa takerdusid sammud, oli neile kohe selge, et Põhjaka peaks olema toidukoht.

 

Jõudmine Põhjakale oli justkui saabumine koju või kuhugi, kuhu sind väga oodatud on, teisisõnu, Põhjaka tegi kokkadega seda, mida ta hiljem, nagu elu on näidanud, teistelegi teinud on-ta lummas neid. Vana maja lummus koosnes rahulikkusest, väärikusest, kannatlikkusest, aga ka usust, et helgemad päevad on veel ees, ja kui sellele kõigele praegu niiviisi mõelda, siis ehk maja polegi eksinud, ja pole eksinud meiegi, kui me arvame, et majagi pole eksinud!

 

Tol päeval nakatusime põhjalikult Põhjaka-palavikuga, mille sümtoom seisnes pidevas mõtlemises sellest, kuidas Põhjakast toidukoht saaks. Panime väga palju mõtteid kirja, sealhulgas sai kirja pandud palju uitmõtteid selle kohta, milline meie tulevane toidukoht üleüldsegi olema peaks. Kandvaks ideeks (seoses erialaste huvidega) sai see, et toidutoore, mida kasutame, oleks lokaalse päritoluga ja värske, ning sellest siis valmistaksime lihtsaid ja ehedaid, aga maitsvaid roogi. Olime valmis ette võtma väikse sõjaretke kõikide nende hiinakapsa ja sügavkülmaliha pakkujate vastu, kelle menüüd püsivad vankumatult aasta ringi samad ja kelle hinnad on tihtipeale põhjendamatult kõrged.

 

Iga algus on raske, ja tagantjärele mõeldes polnud lihtne meilgi, sest raha rattaid käima paneb, aga seda raha, mis Põhjaka-ratta käima lükkaks, meil loomulikult polnud. See, et meil polnud raha, ei morjendanud meie entusiasmi ja usku oma ettevõtmisse sugugi, mingil veidral kombel uskusime täiesti siiralt, et kuidagi ja kunagi me Põhjaka ikkagi valmis saame. Pigem tundub see, et me Põhjakal süüa hakkame pakkuma, pisut uskumatu praegu, sest kolm aastat on vahepeal möödunud!

 

Igatahes koostasime tookord äriplaanikesi, mida keegi uskuda ei tahtnud, ja mida me võibolla isegi hästi ei uskunud. Äriplaanidega ongi vist selline lugu, et ime neid pastakast kui tahes palju välja-tegelikku tulemust ei tea vanahalb ise ka. Et natuke naljakad ja natuke kahtlased need äriplaanid. Mingil hetkel otsustasime ehituseks raha taotleda paarist külaelu värskendamise programmist (see euroopaliidu kurikuulus raha...,) aga nähes selle ametkonna, kes seda raha peaasjalikult jagab, lohisevat hiigelbürokraatiat, loobusime. Suure kergendustundega.

 

Läks aega, mis ta läks, aga ühel päeval jõudsime otsusele Põhjaka mõis omaeneste kokakätega ära remontida. Paar inimest, kellele meie kordavõtmine korda oli läinud, andsid meile ka veidi laenu. Mitte vähe, mitte palju, aga täpselt umbes parasjagu. Umbes nii palju, kui palju maksis mõne aasta eest kolmetoaline korter mõnes Tallinna peenemas magalarajoonis. Ja nüüd, kui te meile sisse astute, siis kõik, mida te näete, ja ka see, mida te ei näe, on suuremalt jaolt tehtud kolme koka poolt. Ja nende sõprade ja sugulaste ja tuttavate poolt, sest nemadki on abiks käinud, ja aitäh neile, nad on abiks olnud! Iga vahetatud põrandalaud, iga krohvipeotäis seinas või pahtlikiht laes-kõik need on meile teada, sest nad on omale koha leidnud meie käte läbi. Puupliit ja elava tulega küpsetusahigi köögis on meie eneste poolt meisterdatud, ja neid asju on veel ja veelgi.

 

Nüüd on aeg, kui me oma lubjased ja värvised ehitusriided vahetame kokakuubede ja -põllede vastu, et  hakata teile süüa pakkuma. Oleme valmis, ja Põhjaka on. Olete oodatud, pakume süüa!